Ametikohtade hindamine on protsess, mis võimaldab kindlaks määrata ametikoha väärtuse ja põhipalga. Ametikohtade hindamise põhinäitajad on ametikoha keerukust ja olulisust iseloomustavad tegurid, sh oskusteave, pingutus, vastutus ja töötingimused.

Töökoha hindamisel arvestatakse selle keerukust, spetsiifikat ja olulisust organisatsioonile, mis võimaldab määrata töökohale palgagrupi, palgaastme ja optimaalse põhipalga.

Töökohtade regulaarse hindamise käigus korrigeeritakse aegajalt palgaastet, kusjuures võetakse aluseks ka töötaja iseärasused ja töösooritus.

Töökohtade hindamisel arvestatakse töö iseärasusi, sh. antud töökohal töötavale isikule esitatavaid järgmisi nõudeid:

  • Oskused (konkreetsed tööoskused, mida ametikohal töötamine eeldab)
  • Vaimne pingutus (erialateadmised ja mõtlemisvõime)
  • Füüsiline pingutus (osavus, koormuse taluvus)
  • Vastutus (töövahendite ja toodangu, kaastöötajate ning tööprotsessi kui terviku seisukohalt)
  • Töötingimused (töö ebameeldivus, ohtlikkus, tööalased muudatused, pingelisus ja tööstress
Neile tegureile antakse vastavalt ametikoha tasemest organisatsioonis vastavad punktid. Punktide väljatöötamiseks moodustatakse organisatsioonis vastav komisjon (näiteks tegureile omistatavad punktid minimaalselt 25 ja maksimaalselt 100, igat tegurit ja taset (maatrikssüsteemis) hinnatakse iga taseme puhul eraldi ning alltegurite summa võrdub teguri üldsummaga vastaval tasemel). Näiteks tase 1 (tööline) tegur: oskused, alltegurid: haridus ja teadmised (15p), kogemused (15p), sotsiaalsed oskused (20p) ja probleemide lahendamine (20p). Kokku tegur: oskused=70p. Näiteks tase 4 (juht) tegur: oskused, alltegurid: haridus (60p), kogemused (60p), sotsiaalsed oskused (80p) ja probleemide lahendamine (80p). Kokku tegur: oskused=280p.

Töökohtade hindamise eesmärgiks on korrastada töötasustamist ja viia palgad vastavusse tööturul väljakujunenud keskmiste palkade ja tegelike töötulemustega. Seetõttu tuginetakse töökohtade hindamisel tööturu infole, sh. analoogsete töökohtade töötasudele antud piirkonnas.

Ametikohtade järjestamisel pannakse need olulisuse ja keerukuse alusel järjekorda. Järjestamise näitajatena kasutatakse näiteks töö lihtsust, eeldatavat haridustaset, teadmisi jm.

Ametikohtade klassifitseerimisel jaotatakse ametikohad klassidesse, milleks töötatakse välja vastavad klassikirjeldused.

Palgaastmestiku saamiseks koondatakse sarnase punktisummaga ametikohad palgagruppidesse, millele määratakse palgavahemikud. Igas palgagrupis on mitu palgaastet ning igale palgaastmele määratakse konkreetne palgamäär (põhipalk)

Esimeses palgagrupis on lihtsamad ja madalamat kvalifikatsiooni nõudvad ametikohad (tööline, teenindaja ametnik jt) kelledele on võimalik omistada esimene kuni neljas palgaaste koos palgaastmest tuleneva põhipalgaga. Tippjuhid ja –spetsialistid kuuluvad aga viiendasse palgagruppi, mille palgavahemikuks on näiteks 100-140 krooni tunnis. Igas palgagrupis on 4 astet (näiteks neljandas palgagrupis (80, 90, 100 ja 110 krooni tunnis).


Joonis. Palgaastmestik ja palgamäärad (Türk, 2005, lk 211)